Teie kõne maksab raha - abi on hindamatu.
Helista ja toeta.
161216 - T1/MUSTIK
- Vanus: 6 aastat
- Sugu:
- Suurus: suur
- Saabus hoiupaikka: 08.09.2016
- Leidmise koht: Tallinn,Tartu mnt
- Kuhu läks: uues kodus, 31.10.2016
- Oli varjupaigas: 54 päeva
- Steriliseeritud: jah
- Lisainfo:
24.12.2016 - UUDISTEGA KODUST
"Vaata tähti, sõbrake, ja unista: südamest tulnud soovil on jõud! :)
Kui saaks tõlkida Mustiku tänulikku rahulolevat nurrumist, sõbralikke peaga müksamisi vastu meie päid, rõõmust ja enesekindlusest kohevat püstist saba, kikkis kõrvu, limpsivat keelt ja põnevusest kilavaid silm mänguhoos, siis võiks see kõlada umbes nii:
“Minu suur unistus oli saada taas oma koju, kus on armastav, hooliv ja hoolitsev perekond. Ma ei ole enam esimeses nooruses kiisuke, kuid siiski otsustasid ühel vihmasel päeval kaks noort inimest mind adopteerida sadade armsate kasside seast. Lihtsalt istusin ja ootasin, millal omanik mulle järele tuleb, nagu teisedki minu liigikaaslased, ja ühel vihmasel päeval see juhtuski. Imelikul kombel aga ei tundnud ma neid inimesi, kes minu vastu siiralt huvi üles näitasid ja õhinal seletasid, et otsivad juba pikemat aega neljakäpalist nurrumootoriga sõpra. Kuna vana peremees, kes haiglasse sattus, oli mu hüljanud, tärkas lootus ja see oli minu võimalus. Oma tagasihoidlikkuses ei osanud küll ennast potentsiaalse paimaia sülekiisuna reklaamida, kes kohe ukse peale vastu tõttaks ja tähelepanu küsiks paisid nurudes, kuid nad võitsid mu südame juba esimesel kohtumisel.
Usaldus aina kasvas, kui silmsidet luues pakuti nuusutada kätt ja haarati mind hellalt sülle, kaisutati ja paidega külvati üle. Nurrusin, sõtkusin käppadega ja hõõrusin pead vastu rinda, väljendamaks soovi nendesse kindlatesse kätesse jääda. Pettumus oli suur, kui mind samal päeval endaga kaasa ei võetud. Ometi püüdsin küüntega kõvasti riietest kinni hoida. Ootasin ja ootasin, sest nad lubasid tagasi tulla. Ent ka eelmised ja üle-eelmised uudistajad kõnelesid peaaegu samasisulist juttu teistelegi ootajatele. Järgmisel päeval pandi mind imepisikesse võrega tuppa, kus loksusin pika ja käänulise rännaku Tartusse. Tundsin nad lõhnast ära! Minu inimesed, minu sõbrad! Nad tulidki mulle järele! Nurrusin õnnest ja tahtsin kangesti välja saada, ehkki ootasin kannatlikult. Jah, minu suurim soov täitus ja jõudsin ikkagi enne jõule oma koju. Õigem oleks küll öelda, et olen Halloweeni-laps, kuna kokkusattumuslikult just 31.10 sain koju. Muidugi kohe esimesel õhtul tutvusin huvitatult territooriumiga, et oma valdusi üle vaadata.
Vaatepilt mulle meeldis – ja mis peamine – need kaks sõbralikku ja lahket inimest, kes mind kostitama hakkasid. Ma ei peljanud üldse ja polnud ju tarviski. Mulle tehti üles pehme ase, kuid sellest hoolimata eelistan siiani tukastada semude patjade vahel, valvates nende und, ja hommikuti enne äratuskella neid rõõmsalt tervitada pea vastu pead kopsu tehes. Kusjuures päevad on kaunis pikad, kui mu sõpru kodus pole. Istun siis nukralt aknalaual ja vaatan pingsalt välja, ega nad juba tagasi tule.
Tihti väsin nii ära, et lasen silma hetkeks looja, hea ja parem kvaliteettoit kõhus, ja magan niiviisi kogemata pool päeva maha. Ka liivakastikombed on mulle selged kui seebivesi ja söögilauale ma ei hüppa. Ainult tohtritädi juures mulle ei meeldi sugugi käia, kuna pelgan valu ja kardan, et mind võidakse taas ära viia. ...
Jõululaupäeva eel kingiti mulle kui ustavale suurele kiisupreilile oma meelelahutus- ja puhkekeskus. Minus tärkas taas elulust: hüppan astmelt astmele, hasarti minnes ajan käppadega mänguhiirekesi taga, teritan erksalt küüsi mööda pikki kraapimisposte – enam ei pea väikese kraapimispuuga leppima – ja pikutan kõrgel asuval hea vaatega pehmel asemel, kus on tõeliselt mõnus kümmelda. Kokkuvõtteks võin öelda, et minu suurim soov on täitunud ja enamgi veel. Kui tahan, küsin ja saan maiuseks spetsiaalset kiisudele mõeldud pasteeti, singipalukest või juusturaasukest, sest olen vastupandamatult veetleva karvkattega isend ning oskan teha võrratult armsat nägu, keeleots väljas ja suured selged silmad ette manada. Perenaine naljatab, et peremehel on nüüd kodus kaks pealinna preilit.
Mis seal salata, nii vähe ongi õnneks vaja - soojad südamed, soe kodu, hea tervis, maitsev toit ja värske vesi.“
Aitäh teile kõigile ja kaunist jõuluaega!
Mariin ja Ragnis Tartust"
Sinu kommentaar ootab modereerimist.
narva[a]pets.ee
info[a]pets.ee