Kuna olukord on jõudnud loogilise lõpuni, võin nüüd juhtunut lühidalt kirjeldada. Prokuröri täna allkirjastatud otsuses on öeldud, et kutsikad tuleb jätta meie hoiupaika. Pean sellist otsust täiesti õiglaseks.

Pool tundi tagasi allkirjastati akt kutsikate vastutavale hoiule andmise kohta kuni kohtuotsuse vastuvõtmiseni. Pärast kohtuotsust selgub, mis koertest edasi saab, seni aga ootavad nad meie juures lahendust. Tavaliselt üritan mistahes konflikte vältida, sest alati jäävad kannatajaks eelkõige loomad. Mulle aga on äärmiselt oluline, et loomad ei kannataks ja inimestel ei kaoks huvi võtta neid endale sõbraks või muul moel aidata. Tõsi, on olemas hea väljend „Kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad”. Ilma selleta ei saa. Seepärast ei vastanud ma kogu selle aja, mil kutsikad meie juures olid, ühelegi küsimusele nende seisukorra ega meil toimuva kohta. Mulle ei meeldi ilmaaegu sõnu loopida ja ma tean iga sõna hinda. Ka ei meeldi mulle mistahes selleteemalised spekulatsioonid.

Kutsikad saabusid meile 11.09.2012 politsei ja prokuratuuri korraldusel (seda punkti sooviksin ma eriti rõhutada!). Saan aru, et on meeldiv kirjeldada juhtunut sõnadega „Ta võttis nad meilt jõuga ära ja naeris meile kutsikaid ära viies näkku!”. See tekitab ju kohe kaastunnet ning häälestab inimesi hoiupaiga vastu! Kogu au ja kuulsus saab osaks organisatsioonile, kellest kõnealuses olukorras tehakse ohver. Ent nõustugem, et asja oleks võinud ka teisiti lahendada. Kuidas? Näiteks oleks võinud kutsikad KOHE hoiupaika tuua. Kohe pärast leidmist! Öelda kohe, et kutsikad vajavad abi! Koguda kokku kõik neile vajalik, nagu toit ja magamisasemed, ning tuua hoiupaika! Ka inimestele oleks see meeldinud: kaks organisatsiooni ühinevad ja võitlevad õige asja nimel! Ent meie maal müüvad skandaalid paremini. Seepärast valis austatud osaühing teise tee – suurema meediakära tee. Neist võib aru saada – osaühing on uus ja noor, alles hiljuti emaühingust lahku löönud. Muide, et neid mitte segamini ajada, olen neile endamisi pannud nimed „konn“ ja „muna“. Oma meediakära nad said, tõsi küll, meie arvel ning meid alandades ja poriga loopides. Meie aga ei põe. Küll elu pani asjad paika.

Pean ütlema, et kutsikad olid meile saabudes kehvas seisus. Ülevaatuse ajal paljud neist oksendasid, eranditult kõik haisesid uriini ja fekaalide järele, nagu oleksid neis supelnud, mõned olid kaetud mingi heinaga (ei kujuta ette, kus neid oli hoitud), enamikul oli kõht lahti. Meile saabusid nad Raplamaal asuvast nn erahoiupaigast Koerakodu OÜ (mis minuteada pole isegi registreeritud varjupaigana). Minu sõnad võiks seada kahtluse alla, ent kõik on ülevaatusaktides fikseeritud, prokuratuurile edastatud ja toimikusse köidetud.

Et meile saabub sageli mitmesuguste tervisehädadega koeri, oleme sellistele loomadele sisse seadnud isolaatori, mis on üldistest ruumidest eraldatud ja mõlemast küljest tihedalt suletud. Koerad paigutati sinna ning isoleeriti teistest loomadest, sest arstidel oli nende suhtes kahtlusi, mis osutusid hiljem põhjendatuks.

Lugenud läbi Õhtulehe suurepärase artikli, kus proua Võrel nuttis kujunenud olukorra pärast kaks päeva järjest, pean ütlema, et meil hoiupaigas ei olnud nutmiseks aega. Selgus, et kutsikas, keda ta oli kaks päeva oma põues kandnud ning kes oli tänu Võreli armastusele ja hoolele „päris koera nägu” läinud (Õhtulehe artikkel), kannatas parvoviiruse käes. Proua Võrel lihtsalt unustas seda meile öelda, ehkki teadis haigusest juba enne kutsika üleandmist, sest oli saanud veterinaarkliinikust nii selle kui ka teiste kutsikate tervise kohta täpse diagnoosi. Õnneks reageerisime piisavalt oskuslikult ning kogu nakkus, mille kutsikad kaasa tõid, jäi isolaatori seinte vahele, mitte ei pääsenud laiali üle kogu hoiupaiga.

Muidugi võib taguda endale vastu rinda ja tagantjärele kinnitada, et „meie juures ei oleks nad surnud, meie oleksime nad terveks ravinud, teie aga olete mõrtsukad!”. Ent ma ei arva, et see annab õiguse ringi käia, aupaiste peakohal. Igaühele on selge, et parvo on äge viirusnakkus, millesse haigestumisel on suremus 80 või isegi 90%. See, et meie juures jäi ellu koguni seitse kutsikat kogu sellest nakatunud karjast, on tegelikult ime, mille nimel nägid meie arstid vaeva väga-väga kaua, ma ütleksin isegi, et kogu selle aja, mil kutsikad meie juures olid. Ja mitte ainult arstid! Sellist nakkust on keeruline kontrolli all hoida, seepärast pean ütlema tänusõnu kõigile hoiupaiga töötajatele ja koristajatele, kes tegelesid nende kutsikatega nagu väikeste lastega.

Ent jätkan oma juttu sellest, kuidas austatud osaühing, kes oli loomad leidnud, otsustas meid maatasa teha. Selleks valis ta tavalise meetodi: saatis laimukirju kõigisse instantsidesse ja süüdistas hoiupaika kõigis surmapattudes. Ei saa öelda, et see oleks olnud paha mõte! Mõte oli hea, sest andis hoiupaigale võimaluse võtta vastu Harjumaa veterinaarameti komisjoni ning näidata talle meie tingimusi, külastuse tulemusena aga saada endale akt, mis kinnitab kogu meie töö vastavust hügieeninõuetele, normatiividele ja kõigele muule, ühesõnaga igasuguste rikkumiste puudumist. Ilmselt olete ka teie lugenud seda suurepärast Õhtulehe artiklit, kus minu poolt lugupeetud osaühing valas meid pealaest jalatallani poriga üle. Kardan ainult, et selle otsuse taustal, mille komisjon pärast meie asutuse kontrollimist langetas, kõlavad ühingu sõnad kaunikesti kahemõtteliselt.

Esitan endale loogilise küsimuse: milline on selle ühingu eesmärk nüüd, kui komisjon on öelnud, et meil on kõik korras? Mõnikord tahaksin küsida isegi nii: kas nende eesmärk on Tallinna hoiupaiga ahistamine? Kardan, et see nende volituste hulka ei kuulu. Ja pärast kõike toimunut kutsutakse mind üles tegema koostööd … aga kellega? Kellega on üldse võimalik teha koostööd riigis, kus igaüks kaevab sulle auku ja üritab küllaltki agressiivselt hõivata sinu kohta päikese all? Kõik tahavad sind kohalt lahti kangutada ning ise sinu asemele istuda, seejuures ei ole üldse oluline, kas neil on kogemused või ei. Nad ütlevad sulle, kuidas on õige, arvestamata seejuures hoiupaiga töösüsteemi, eeskirju ja väljakujunenud töökorda. Põhiline on hävitada! Küll me pärast vaatame, kellel õigus oli. Aga minuga ei lähe see läbi. Minu ambitsioonid põhinevad tugeval kogemustest ja teadmistest rajatud 12-aastasel vundamendil ning ma olen oma kohal täie õigusega. Ma ei arva, et peaksin kuulama mingisuguseid emotsionaalseid ühinguid, kelle eesmärk ei ole mitte koostöö, vaid hävitamine ja alandamine. Olen valmis ruumi tegema, ent mitte ära minema.

Inimesena, kellele meeldib tegeleda massipsühholoogia ja käitumispsühholoogiaga üldse, võin ühingu kannatamatust kutsikate tagastamise küsimuses selgitada väga lihtsalt. Olgem avameelsed: asjad on siin väga tugevasti seotud finantsküsimusega. Lool on lai kõlapind, arvelduskonto on avatud, kutsikatest on kahju ja inimesed annetavad. On ilmselge, et annetajad esitavad loogilise küsimused: kuhu raha jäi? Ja nad esitavad selle küsimuse mulle, sest kutsikad on alates 11. septembrist 2012 minu juures. Mina aga, varjupaiga juhatajana, ei vastuta ühingu tegevuse ja selle finantskäibe eest. Nemad kogusid raha, neilt küsigegi. Ütlen ainult üht: meile ei ole nende koerte eest laekunud ühtegi senti, ent ma ei ole seda ka palunud, sest tänu taevale, meil oli sellisteks juhtudeks varu. Ent see selgitab, miks nad koeri nii kiiresti tagasi tahtsid.
Täpsustan siinkohal, et mulle absoluutselt ei meeldi võõrast raha lugeda ja ma ei hakka seda kunagi tegema. Igaüks vastutab ise oma tegude eest. Olen kindel, et kogu raha, mis korjati kutsikate raviks, kasutatakse ära ravimaks teisi loomi, kes täpselt samuti abi vajavad.

Seaduse kohaselt on need kutsikad osa kriminaalasjast. Ülepaisutatud lugu, mida teleris ja ajalehtedes kajastati, hirmutas tunnistajad praktiliselt ära ning asja uurimine muutus keerulisemaks. Kõike seda räägin ma selleks, et keegi ei imestaks, kui kohus peaks tagastama koerad nende endisele omanikule – kasvõi lihtsalt seetõttu, et uurijatel ei õnnestu koguda kvaliteetset tõendusmaterjali, ja selles on süüdi seesama lõkkelepuhutud skandaal. Miks ei oleks võinud teha kõike teisiti? Tuleb välja, et eesmärk oli paljastamine, mitte aga süüdlase karistamine. Paljastamisega läks kõik hästi, siis aga tüdineti kärast ära, jäeti asi pooleli ja tormati uut skandaali otsima.
Minu loogika ütleb, et selliseid asju tuleb teha teisiti: esmalt karistada, pärast aga teha kära ning näidata, mis juhtus ja mida tehti. Sel juhul oleks see abi, praegusel juhul nimetaksin seda lihtsalt skandaali otsimiseks.

Artikli lõpetuseks tahaksin ennetada igasuguseid spekulatsioone selle üle, millises seisus on kutsikad praegu. 17.10.2012 tulid hoiupaika politsei esindajad, kes vaatasid kutsikad üle ning koostasid ülevaatusprotokolli, mis sisaldab kutsikate kirjeldust, üldseisundit ja nende hoiutingimuste kirjeldust. 17.10.2012 vaatasid ka arstid kutsikad üle, kontrollides nende füüsilist seisundit, välimust, nähtavaid kahjustusi ja muud. Kõik vastas normidele.
Ei, see ei ole hirmus, see on õnn, et järel on seitse kutsikat, kes kõik on terved, lõbusad ja puhtad, võtavad kenasti kaalus juurde, on hästi toidetud ja head suhtlejad!